mis_on_s6jakunst

Sõjakunst – see on ainulaadne kompleks teadmisi, oskusi ja kogemusi, aga ka viis nende kogumiseks, säilitamiseks ja kasutamiseks kõigi nende toimingute raames, mis puudutavad inimese esmast ülesannet jääda ellu olgu siis lahingus või mis tahes muus ekstreemses olukorras. Seetõttu haarab sõjakunst väga laia teemade ringi, hõlmates mitte ainult erinevaid käsitsivõitluse- ja relvatehnikaid, vaid ka näiteks taktikat ja strateegiat, oskust anda esmaabi, kasutada ravimtaimi, erinevaid psühhoregulatsiooni tehnikaid jne.

Sõjakunsti harjutamise taktikaliseks eesmärgiks on omandada oskus jääda ellu võitluses, strateegiliseks eesmärgiks aga olla terve ja õnnelik ning elada kaua ja täisväärtuslikult.

Sõjakunst on kõige esimene kunst. Oskus jääda ellu vaenulikes oludes, kaitsta oma kodu ja aidata ennast või kaaslast vigastuse või haiguse puhul, on asjad, milleta inimene poleks suutnud toime tulla. Eluvõitluse jooksul omandatud oskused ja teadmised, mida anti edasi isalt pojale, omandasid juba väga ammustel aegadel teatava põhistruktuuri, millest moodustus pidevalt arenev kogum. Tekkis n.-ö. kullafond, millele iga järgmine põlvkond lisas oma tarkuse ja kogemused.

Olgugi, et läbikäimine erinevate kontinentide ja rahvaste vahel võis muinasaegadel olla elavam kui me oleme harjunud arvama (sellele viitavad ka ajaloolaste uusimad avastused), viisid sarnased vajadused ja kogemused maailma eri paigus ka ilma kultuuriliste või sõjaliste kontaktideta ühesuguste ellujäämissüsteemide tekkimisele. Seetõttu on sõjakunst kogu inimkonna ühine pärand, mitte ühe rassi või kontinendi monopol. Ehkki tänapäeval seostab enamus inimesi mõistet sõjakunst ainult aasia rahvaste ja orientaalse kultuuriga, ei saa eirata tõsiasja, et sugugi mitte viletsama, vaid teinekord hoopis rikkama tehnilise arsenali ja pikema ajalooga sõjakunstid on olemas näiteks Põhja-Euroopa rahvastel, slaavlastel ning samuti Aafrika ja Ameerika põliselanikel.

Seoses riikide tekke ja tsivilisatsiooni tehnilise arenguga muutus sõjakunsti roll ühiskonnas. Ühelt poolt valitsejate hirm rahvaülestõusude ees, teiselt poolt aga sõjakunsti edasikandvate meistrite soov säilitada oma kunsti tõelist algupärast olemust, viisid selleni, et sõjakunstidest sai kitsa asjassepühendatute ringi (valitsejate ihukaitsjad, eliitsed eriüksused, salajased klannid jms) hoolikalt varjatud saladus. Alles 20.sajandi viimasel kümnendil, pärast „külma sõja” lõppu, on sõjakunstid taas avalikkuse ette tulnud, pakkudes meile võimaluse tutvuda inimloomingu ühe põnevaima osaga.

 

Sõjakunst ja võitluskunst

Sõjakunst aetakse tihti segi võitluskunstiga. Alljärgnevalt selgitame kummagi olemust võrdlevalt.

Sõjakunstil ja võitluskunstil on erinevad eesmärgid ning erinevad viisid nende saavutamiseks – erinev on harjutusmetoodika ja tehniline arsenal.

Sõjakunstil saab olla ainult kaks eesmärki:
1. jääda ellu
2. neutraliseerida või hävitada vaenlane

Võitluskunsti harjutamisel võib olla palju erinevaid eesmärke. Näiteks:
1. sportlikud tulemused
2. äri
3. võitlustehnikate harjutamine mingi religioosse eesmärgi (näiteks satori, nirvāna budismis) poole püüdlemiseks
4. kunstiline eneseväljendus
jne

Sõjakunsti ja võitluskunsti harjutuspõhimõtted on erinevad. Sõjakunsti põhimõtteks on, et praktiseeritavad tehnikad ei tohi kahjustada harjutaja kehalist ega vaimset tervist. Kuna sõjakunsti tehnikad baseeruvad loomulikul liikumisel, saavutatakse resultaat tervist tugevdades.
Võitluskunstid on suunatud eesmärgi saavutamisele iga hinna eest ning üldjuhul saavutatakse tulemus tervise arvelt.

 

Võitlustingimused sõjakunstis ja võitluskunstis:

SÕJAKUNSTVÕITLUSKUNST
– Reeglid puuduvad– Kindlad reeglid
– Ründaja on tavaliselt suurem ja tugevam– Kaalukategooriad
– Enamasti on tegemist mitme ründajaga– Üks-ühele võitlus
– Rünnatav võib olla vana, väsinud, haige või vigastatud– Mõlemad võitlejad on tippvormis atleedid, noored ja terved
– Rünnak võib toimuda ükskõik kus (ebatasane pind, pori, lumi, jää, kitsas ruum, halb valgustus või pime jne)– Võitlus toimub kokkulepitud kohas (harjutussaal või võistlusala, hea valgustus, soe, turvaline jne)
– Rünnak on ootamatu– Võitluse algus on mõlemale teada (võitlus/võistlus algab kohtuniku märguande peale)
– Piiramatu aeg– Limiteeritud aeg
– Tavariietus, kaitseid pole– Spetsiaalne riietus, kaitsed

 

Efektiivne võitlustehnika ei saa põhineda füüsilisel jõul. Üheksakümne protsendi ulatuses otsustab võitluse tulemuse psüühiliste reaktsioonide valitsemine, instinktiivne loomulik tegutsemine ja plastiline liikumine. Võimalusel tuleks alati kasutada enese kaitseks mingit eset ning rünnakut inimkeha tundlikesse punktidesse ja tsoonidesse, sest mida lühem on võitlus, seda suurem on tõenäosus sellest võitjana väljuda.

 

Õige rüht
Rüht on õige siis, kui lülisammas on otsevaates sirge ja külgvaates järgib oma loomulikke kumerusi, vaagen ja õla-rangluuvööde on maaga paralleelsed ning liigesed lukustamata. Ehkki see (üks plastiline tervik) on inimkeha loomulik asend, nõuab see tihti aastatepikkust harjutamist.

Lõdvestus
Lõdvestuse all mõeldakse siinkohal lõdvestuse ja pingutuse optimaalset vahekorda. Nii staatilise poosi hoidmiseks kui ükskõik millise liigutuse sooritamiseks tuleks kasutada ainult neid lihaseid, mis on hädavajalikud ning mitte koormata samal ajal ülejäänud lihaskonda.

Õige hingamine
Et olla kehaliselt ja vaimselt terve ja tasakaalukas, peab inimene säilitama optimaalset hapniku ja süsihappegaasi vahekorda veres. Hingamine peab olema kooskõlas kehalise aktiivsusega. Kui näiteks olla kehaliselt passiivne ja hingata seal juures liiga sügavalt ja kiirelt, eriti kasutades nn kõhuhingamist, tekib hapniku üleküllus, mis kahjustab nii kehalist tervist kui vaimset tasakaalu. Kui olla füüsiliselt aktiivne ja mitte hingata piisavalt, tekib hapnikuvõlg ja organism hakkab tootma piimhapet, väheneb vastupidavus ja suutlikkus.

Õige hingamise abil on samuti võimalik vältida ülekoormussündroomi teket.
Hingamine on võtmeks ja aluseks psüühilise regulatsiooni tehnikatele, tervistavatele harjutustele ja tööle energeetikaga.